Peotantsust võistlustantsuni

detsember 11, 2018 Posted in Uncategorized by Kommentaare pole

Peotantsudeks nimetatakse gruppi paaristantse, mida harrastatakse kas lihtsalt sotsiaalsetel eesmärkidel ja meelelahutuseks või võistluste eesmärgil. Professionaalsel tasemel harrastamise puhul nimetatakse peotantse ka seltskonnatantsudeks või võistlustantsudeks. Need tantsud, võib öelda, et on tänapäevaselt tuntaval kujul olemas olnud vähemalt ühe sajandi jagu, kui mitte kauem.

Peotantsu mõiste, inglise keeles ballroom dancing, pärineb ladina keelsest sõnast ballare, mis tähendab „tantsima“. Võistlustantsude hulka kuuluvad kümme klassikalist tantsu jagatakse kaheks: standardtantsudeks ning Ladina-Ameerika tantsudeks (või ka lihtsalt ladinatantsudeks). Standardtantsudeks on aeglane valss, Viini valss, tango, fokstrott ja quickstep. Ladinatantsude hulka kuuluvad samba, cha-cha, rumba, jive, pasodoobel ning lisaks veel mitteklassikalised ladinatantsud mambo, boolero, swing.

USA-s ja Kandas eksisteerivad lisaks rahvusvahelistele kümnele võistlustantsule ka kaks Ameerika stiili: American Smooth ja Rhythm. Üldiselt on rahvusvahelised ja Ameerika tantsustiilid tehnika poolest sarnased, kuid esinevad ka mõned erinevused. Näiteks rahvusvaheliste standardtantsude puhul on lubatud ainult kinnised tantsupoosid samal ajal kui American Smooth stiili puhul on lubatud nii kinnised, avatud kui eraldatud tantsu kombinatsioonid. Lisaks õpetatakse nende kahe stiili puhul ka erinevaid tantsukombinatsioone. Rahvusvaheliste ladinatantsude ja American Rhythm puhul on erinevused nii stiilis kui õppekavades.

Kuigi võistlustantsud on välja kasvanud Inglismaalt, siis tänapäeval reguleerivad võistlusspordi tasemel standardtantse ja ladinatantse kaks organisatsiooni: Rahvusvaheline Tantsunõukogu (World Dance Council WDC) ja Rahvusvaheline Võistlusspordi Föderatsioon (World DanceSport Federation, WDSF). Viimane nimetatud organisatsioonidest on Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt tunnustatud kui võistlustantsu spordi ja ratastooli tantsuspordi juhtorgan.

Kui seltskonnatantse tantsida meelelahutus eesmärkidel, siis on üpris vähe kriteeriume, millele tantsimine vastama peab, heal juhul tantsitakse muusikasse ja ühe kindla tantsu juurde kuuluvaid figuure kasutades, paremal juhul on olemas ka õigesti hoitud tantsuhoiak, kuid tõenäoliselt kõik need aspektid samal ajal ei esine. Eriti, kui tantsimiseks läheb mõnel suuremal üritusel nagu juubelipeod või pulmapeod, kus pidulistel juba kes teab mitu pitsi hinge all.
Aga kui tantsida seltskonnatantse võistlustasemel, on palju aspekte tantsude juures, mida kohtunike poolt hinnatakse. Võistlustel hinnatakse kehahoidu ja tantsuhoidu koos partneriga, paari musikaalsust ja ilmekust, ajastust, jalgade tööd ja esitlust ning palju-palju muud. Kuna võistlustantsude hindamises on palju subjektiivset, siis ei puudu ka osavõtjate poolsed tulemuste vaidlustamised ja kaebused ei ole sellele spordile võõrad.

Mõningaid fakte võistlustantsude ajaloost:
Valss oli 17ndal sajandil Austrias rahvatants enne, kui see 19ndal sajandil Inglismaale jõudis. Ühtlasi oli valss esimene tants, kus mees oma partnerit oma keha vastas hoidis.
Viinivalss pärineb Prantsusmaalt 1559-st aastast ja loetakse vanimaks võistlustantsuks. Inglismaal tutvustati viini vallsi 19ndal sajandil German waltz nime all ja see kogus kuulsust Josef ja Johann Straussi muusika abil.
Tango on pärit eksootilisemast Buenos Airesest 19nda sajandi lõpust. Võistlustantsu tangot iseloomustavad tugevad ja nö staccatolikud liigutused.
Fokstrott pärineb Ameerikast ning algselt kandis nime Fox’ s trot ehk rebase sörk/traav. Erinevalt valsist iseloomustab fokstrotti ühetasasus, tantsimine ilma tõusude ja laskumisteta.
Quickstep sündis 1920ndatel aastatel Inglismaal ja põhimõtteliselt kujutab endast fokstroti ja charlestoni kombinatsiooni.
Samba on Brasiilias rahvuslik tants. Samba rütm ja tantsu nimi pärineb Lõuna-Aafrika orjadelt. Kaasaegne võistlustants erineb traditsioonilisest Brasiilia sambast kuna ta kujundati ümber paaristantsuks.
Cha-cha oli originaalis cha-cha-cha – väljend, mis pärineb Haitilt ja sarnaneb häälega, mida kellad teevad, kui neid hõõruda. Cha-cha arendati 1950ndatel rumbast ja mambost.
Rumbat peetakse kõige romantilisemaks ja kirglikumaks tantsuks. Kui rumba 1920ndatel Ameerikasse jõudis, sai ta esialgu tuntuks kabareedes.
Pasadooble pärineb Hispaaniast ja sealsetest dramaatilistest härjavõistlustest. Seda tantsu tantsitakse enamasti võistlustel ja harva meelelahutuslikul eesmärgil selle tantsu rohkete koreograafiliste reeglite pärast. Ka tantsus on mehel härjavõitleja ehk matadoori roll ja naisel kas matadoori keebi või pulli roll.
Jive pärineb swing tantsude hulgast. Jive tuleb algselt Aafrika Ameerika klubidest 1940ndatest aastatest. Inglismaale jõudis jive Ameerika sõdurite kaudu Teise Maailmasõja ajal.

Kõigil kümnel klassikalisel võistlustantsul on palju reegleid, mida tuleb jälgida, et tants ka õiget nime kanda võiks. Kuid väga paljude huvitavate sammukombinatsioonide ja figuuride tõttu on tegemist mõnusat väljakutset ja samas ka naudingut pakkuvate tantsudega.
Võistlustants, peotants