Eesti rahvatantsude vormid ja traditsioonid

november 30, 2017 Posted in Uncategorized by Inga kommentarer

Kõige vanemaks Eesti rahvatantsu vormiks on ringtants. Kuna ringtantsud pärinevad põhiliselt Põhja- Eestist ja saartelt, siis arvatakse, et nende alged on meile tulnud Skandinaaviamaadest. Ringtantsud olid nagu rituaalseks kaitseks kurjade vaimude eest. Selle rühma esindajana saaks välja tuua Kägara.

Vanemate tantsude hulka kuuluvad ka akrobaatilised tantsud ja imiteerimistantsud. Viimaste puhul jäljendatakse kas mõnda looma või lindu või siis mingit tegevust. Üheksateistkümnendal sajandil olid need rohkem naljatantsudeks. Need tantsuliigid kaotasid järk- järgult oma tähtsust, kuni neid tantsisid ainult lapsed. Siia rühma kuuluvad Pugatants, Mustlane, Kivikasukas, Karrassiim, Ristpulkade tants ja teisedki.

Enne üheksateistkümnendat sajandit kuulusid eestlaste tantsuvara hulka ka rühmatantsud. Rühmatantsudes on oluline kindel tantsijate arv ning ühine rühmas tegutsemine. Olulisemaks saavad sammud ja liikumised, enam ei jäljendata mingeid kindlaid tegevusi. Suheldakse rühmas omavahel ja ka paariti. Tuntumad rühmatantsud on Kaera- Jaan, kolmikutants, kalamees, varas, ingliska ja teisedki. Samuti kolonntants aja räditants. Rühmatantsude hulka kuuluvad ka kontratantsud, mis kuulusid Euroopa kõrgklassi tantsude hulka, kõrgklassist levisid need tantsud lihtrahva hulka ning nad põimusid rahvatantsudega. Kuna Eestis puudus omakeelne kõrgklass, siis tundub, et meie kontratantsud pärinevad pigem naaberrahvastelt, kui siinselt kõrgklassilt. Eesti rahvatantsude kontratantsud olidki levinud põhiliselt piirialadel. Nii maismaapiiril kui ka rannikualadel.

Üheksateistkümnenda sajandi alguseks oli valdavaks saanud paartants. Paartants oli rahvatantsuna olemas juba varemgi (keskajal), kuid oma ebamoraalsuse tõttu põlu all. Paartantsus on kesksel kohal eri sugudest moodustunud paarid. Nad küll suhtlevad ka teiste paaridega, aga seda vaid ringjoonise tegemiseks. Üheksateistkümnenda- kahekümnenda sajandi vahetusel oli tantsust saanud seltskondliku suhtlemise osa ja tantsiti paartantse. Teisi, vanemaid tantse tantsiti teiste lõbuks, peamiselt suurematel pidustustel, nagu näiteks pulmades. Kõige populaarsemaks paartantsuks Euroopas oli valss. Valss jõudis Eestissegi, aga seda tõlgendati eri piirkondades erinevalt ning nii tekkisid erinevad labajalavalsi variandid. Neist on kirjeldatud Mustjala madalat karutantsu, vurrsahkadit, hiiu valtsi, vanarannat. Ülejäänud variantide kohta on säilinud vaid üksikuid märkmeid omapärase tantsuviisi kohta. Seepärast tundubki, et labajalavalssi tantsis igaüks isemoodi, nii nagu jalad lubasid ja mõte ütles. Piiravaks oli vaid kohalik traditsioon, aga kõik paarid võisid põrandal keerutada tantsu isemoodi.

Teiseks väga populaarseks Euroopast siia jõudnud tantsuks oli polka. Polka sai väga kiiresti populaarseks ning tõusis kiiresti labajalavalsi kõrvale. Eesti polkad olid näiteks raabiku polka , siiripolka, pärliine, hüppajapolka, akuliina polka, koukapolka, kreispolka, tursamäe polka. Kuni möödunud sajandi kolmekümnendateni tantsiti polkat väga palju, kuid siis tõrjusid uued moetantsud polka kõrvale ( kuigi teise maailmasõjani tantsiti seda küllaltki palju). Juurde tulid  reilender, krakovjakk, padespaan, papiljonipolka ja vengerka. Neid tantse , eriti reilenderit ja padespaani oskavad siiani mõnedki eakamad inimesed. Osasid tantse, vähe sellest, et ei osata tantsida, ka ei mäleta enam keegi . vaevalt keegi mäletab, kuidas tantsida kikapuud, subotat, kuhaanuškat, karoobuskat, aissat, padekaaterit, minjooni või padipadinööri. Kuhaanušksat rääkimata. Rahvatantsude kõrval mängiti ka arvukalt ringmänge. Mõnda neist, „Me lähme rukist lõikama“ või „Kes aias“, teavad ilmselt kõik.