Tantsimine filmides

juni 28, 2018 Posted in Uncategorized by Inga kommentarer

Tantsimine on ülemaailmselt levinud kunstiliik, mis koosneb sihilikult valitud liigutuste kombinatsioonidest. Kindlatel liigutustel on esteetiline ja sümboolne väärtus ning need kindlad liigutuste kombinatsioonid on tunnistatud tantsuna nii tantsijate kui pealtvaatajate poolt ühes kindlas kultuuriruumis. Tantsude liigutused ja liigutuste kombinatsioonid sõltuvad oluliselt kultuuriruumist ja ajastust, mil kindel tants loodi.

Tantsimist kui kunstiliiki võib näha tänapäeval erinevatel pidudel või muudel kindlale kultuuriruumile iseloomulikkudel sündmustel, kuid ka näiteks võistluste kontekstis, teatrilavadel ning tänapäeval ka paljudes filmides. Filmid, kus võib näha erinevaid tantsustiile saab jagada kaheks: esiteks tantsufilmid, kus filmi kesksed teemad esitatakse tantsimise kaudu ja teiseks filmid, kus lihtsalt esitatakse erinevaid tantse, kuid mis ei ole tantsufilmid žanri poolest.

Tantsufilmides (nagu ka eelnevalt öeldud) kasutatakse tantsimist filmi keskse teema vaatajateni toomiseks, olenemata sellest, kas need teemad on seotud narratiivi või looga. Sellistes filmides eksisteerib koreograafia loomine tüüpiliselt ainult filmis või videol. Parimal juhul kasutavad tantsufilmid filmimise ja toimetamise võtteid, et luua filmi sündmustikku keerdkäike, reaalsuse mitmeid kihte ja emotsionaalset ning psühholoogilist sügavust.

Tantsufilme teatakse ka kui filmikunsti tõlgendust juba eksisteerivatest tantsu töödest/loomingutest, mis originaalis loodi live-ettekandeks. Kui olemasolevaid tantse muudetakse filmimise eesmärgil võib see tähendada väga paljude filmitehnikate kaasamist. Olenevalt koreograafiliste ja esitluslike muudatuste arvust, mida originaal tantsule tehakse, võib filmitud versiooni pidada ka kaamera jaoks tantsimiseks (dance for camera).

Tantsufilmide näideteks on järgmised filmid:
1996nda aasta film „Enter Achilles“ ja üks uuemaid 2005nda aasta film „Elamise Hind“ on Lloyd Newsoni loodud filmid. Tema loodud Inglismaa firma DV8 Physical Theatre on laialt tuntud lavastustest tehtud filmide poolest.
Austraalia ettevõte The Physical TV Company ja selle loojad Richard James Allen ja Karen Pearlman on tuntud aga filmide jaoks originaal tantsuteoste poolest. Nende tuntumad tööd on näiteks „No Surrender“ ja „Down Time Jaz“. Nende tööd on mitmekesised kasutades komöödiat, animatsioone ja visuaalseid efekte.
Chris Brandt on tantsufilmid viinud hoopis uutesse dimensioonidesse, luues arvutimängu tegelastel põhineva elava koreograafia abil täielikult tehislikke teoseid.

Ja siis on hulgaliselt filme, kus on kasutatud erinevaid tantsustiile.
Balletti on kasutatud näiteks filmides nagu „Must luik“ (2010) ja „Mao viimane tantsija“ (2009). On filme, mille sisu on väljamõeldis või siis ka tõsielul põhinevaid mõne kuulsa balletitantsija elust tehtud filme.
Võistlustantse on kasutatud filmides nagu „Rütm kisub kaasa“ (2006) ja „Kas tantsime?“ (2004).
Hip hop ja tänavatants on filmides pea sama populaarsed tantsustiilid kui ballett, kui mitte populaarsemad. Neid stiile on kajastatud filmides nagu „Step up“ järjestikustes filmides ja „Boogie Town“ (2012).
Konkreetseid võistlustantse on kajastatud filmides „Swing Kids“ (1993) ja „Tango“ (1998).
Sellised filmid on populaarsed kindla vaatajaskonna seas, kas siis inimesed, kes on ise nende tantsustiilidega aktiivselt seotud või on kunagi olnud. Või siis kõik inimesed, kes lihtsalt naudivad tantsukunsti igal võimalikul kujul.

Filmi Must luik DVD
Tantsufilmide all võib ehk vargsi välja tuua veel ühe kategooria. Nimelt sellised filmid, mis ei ole tantsufilmid oma žanri poolest ja mis samas ka ei keskendu ühele kindlale tantsustiilile. Vaid nendes filmides on millegi poolest filmiajaloos kuulsaks saanud tantsunumbrid või kus mõni kuulus näitleja esitab mõne tantsunumbri. Sellisteks filmideks on näiteks 1941 aasta film „Hellzapoppin’„ , mida teatakse Frankie Manningu ja lindi hop tantsustiili poolest või siis 2002 aasta film „Chicago“, mida teatakse kuulsaks saanud Cell Block Tango numbri poolest.